Manpower blogi

Heigo Kaldra, Manpower Baltikumi tegevjuht

Kirke Altrov, Manpower Eesti äriarendusjuht

 

Tööjõuturg on kriisis, aga asjaosalised kipuvad üksnes enda nina ette vaatama. Olukord läheb veel hullemaks, kui peagi midagi ette ei võeta. Kuidas ja miks me üldse taolisesse kriisi jõudsime?

   

Tööturu trendid maailmas ja Eestis

 

Maailmas valitseb praegu neli põhilist tööturu trendi, millest esimene on demograafilised muutused. Ka Eesti rahvastik vananeb, noored lähevad välismaale õppima ja töötama. Seejuures ei näe ükski tulevikustsenaarium ette kasvu. See tähendab, et trendid on igal juhul kehvapoolsed, erineb ainult langusnurk, mistõttu jääb töötajaid igal juhul järjest vähemaks.

 

Teiseks trendiks võib pidada seda, et tööandjate vajadused muutuvad pidevalt. See on teatud mõttes klassikaline, sest kliendi vajadused muutuvad nagunii igas valdkonnas pidevalt. Mida rohkem toimub muutusi tehnoloogias ja majanduses, mida parem on ligipääs ressurssidele, seda komplitseeritumaks ning keerukamaks lähevad ka oskused ja teadmised, mida on vaja, et uute väljakutsetega toime tulla. Seega tahab ettevõte väga konkreetseid oskusi ja eelkõige tahab ta mitut oskust samas inimeses. Muidugi on see siis ka personalifirmadele ja üldse tööotsijatele uus ja huvitav väljakutse.

 

Kolmandaks tahavad inimesed  töötada järjest paindlikumalt ja teha üha mitmekesisemat ning mõtestatumat tööd, mida tehnika omakorda võimaldab. Seega on isiklikud valikud veel üks trendidest praeguses tööolukorras.

 

Viimane trend on tehnoloogia hüppeliselt kiirenenud areng viimasel ajal. Tööd saab teha ükskõik kus ja ükskõik millal, mis tähendab, et kaugtöö võimalused on suurepärased.

 

Kõik need trendid mõjutavad ja täiendavad üksteist. Eesti omapära on see, et kiputakse natuke liiga oma nina ette vaatama ega taheta aru saada, et kõik trendid on varem või hiljem kohal, mistõttu ei valmistuta piisavalt ette. Samas on raske öelda, milline neist trendidest kõige kiiremini mõju avaldab.

 

Miks me oleme praegusesse kriisi jõudnud?

 

Me tuleme sotsialistlikust taustsüsteemist. Eesti töölepingu seadus ei ole paraku kaugeltki nii paindlik ja moodne, kui ta olema peaks või olla saaks. Kümmekond aastat tagasi võeti töölepingu seadusesse eurodirektiivist üle jäigem versioon, kuigi eurodirektiiv võimaldab tegelikult tunduvalt paindlikumaid töölepinguid sõlmida. Eestis pandi omalt poolt igaks juhuks veel piiranguid peale.

 

Tänapäeva maailm on viimase kümne aastaga veel rohkem paindlikkuse ja valikuvabaduse poole liikunud. Nagu enamikus arenenud riikides, nii on ka Eestis peamine teenusmajandus. Eesti töölepingu seadus on väga selgelt tootmisele orienteeritud, mis tähendab, et töölepinguid sõlmitakse tootmise loogikast lähtudes ehk liinitöö järgi, mis kestab kellast kellani kindlas  kohas. Tegelikkuses ei ole aga suurem osa majandusest enam liinitöö ja töösuhteid püütakse reguleerida igasugu eranditega. See näitab, et loogika on justkui tagurpidi. Fookus peaks  olema paindlikkusel ja hoopis tootmisel võiks olla eraldi peatükk ning omad reeglid. Praegu on aga juhtunud nii, et kõik peavad pressima oma töösuhted tootmise loogikast lähtuvasse raamistikku ja seetõttu tekivad kõikvõimalikud kummalised olukorrad.

 

Probleeme on ka erisoodustusmaksuga. Ka seal on loogika tagurpidi. Ettevõtjad, kes loovad töökohti, kes toovad töötajaid piirkondadesse, kus on tööjõupuudus, peavad andma töötajatele elukoha, pakkuma transporti jms. Väike osa on erisoodustusmaksuvaba, aga kõik, mis üle kindlaksmääratud piiri läheb, on veel lisaks erisoodustusmaksuga maksustatud. See teeb töökoha loomise ja pidamise erakordselt kalliks.

 

Meedias on palju räägitud sellest, et Eesti tööjõud ongi väga kõrgelt maksustatud. Seega tekibki küsimus, miks tegeleda kehva asja parandamisega – võiksime selgelt paika panna, et neid ettevõtteid, kes loovad töökohti sellistesse paikadesse, kus ei ole muidu tööd, ei tohiks erisoodustusmaksuga maksustada. Pigem vastupidi – neile tuleks anda soodustusi, sest nad võtavad riigilt pinge ära.

 

Ka kvootide teema ei tööta üldse. Paar viimast aastat on eriti näidanud, kuidas leitakse kõikvõimalikke lahendusi ja võimalusi, et seaduslikest piirangutest mööda hiilida. See üpris jäik ja osaliselt formaalne piirang pigem soodustab ja kasvatab varimajandust, kui aitab kuidagi kaasa tööturu reguleerimisele või olukorra parandamisele. Üks suurimaid probleeme tänapäeval on ka see, et tuuakse sisse kolmandate riikide töötajaid „projektipõhiselt“ loodud rendifirmade kaudu ja keegi täpselt ei tea, kas nende pealt makse makstakse.

 

Selle asemel et tegeleda piirangute väljamõtlemisega, tuleks mõelda, kuidas tuua riiki tarka tööjõudu, sellist, mida reaalselt ja pikaajaliselt vaja on. Praegu on olukord Eestis selline, kus väljaminev tööjõud maksab enamasti makse selles riigis, kuhu ta läheb, sest Põhjamaad ja mitmed teised riigid on loonud süsteemi, et makse tuleb maksta sihtriigis ehk seal, kus tööd tehakse. Ja vastupidi, nende puhul, kes tulevad sisse – mis iganes skeemide, nippide või firmadega –, makstakse maksud väidetavalt kuskil mujal. Loomulikult loob see väga kummalise konkurentsiolukorra Eesti turul ja tegelikult ei võida sellest keegi, peale mõne vahendaja. Eesti riik on praegu tegelikult astumas samme selles suunas, et maksuteema kontrolli alla saada ja mõista paremini, kus ja kas makstakse.

 

Kui me vaatame läbi sõrmede sellele, et suur ja järjest suurenev osa töötajaskonnast on mingite kummaliste skeemide ja süsteemi kaudu Eestisse toimetatud, siis on kaudne kahju palju suurem kui rahaline, mis maksudest saamata jääb. Renditööjõu puhul peab lõpuks mängu tulema lõpptarbija vastutus, sest renditöö ei saa olla selline valdkond, kuhu kanaliseeritakse kõik riskid ja öeldakse, et keegi teine vastutab. Renditöö on riskide jagamine.

 

Kas robotid võtavad töö ära?

 

Paljud uuringud väidavad, et kokkuvõttes tuleb töökohti pigem juurde, kui jääb vähemaks. Uuringutest on ilmnenud ka see, et väga väike osa ettevõtjatest näeb robotites ohtu töökohtadele. Samuti on öeldud, et ühe kaduva või muutuva töökoha asemele tuleb umbes 1,6 töökohta. Küll aga muutub töö sisu ja arvuliselt vajatakse järjest rohkem spetsialiste, kes saavad, tahavad ning on valmis pidevalt uusi oskusi juurde õppima.

 

Muutusi tuleb aktsepteerida ja nendega kaasas käia. Selleks et inimesed robotitega hakkama saaksid, tuleks erinevates programmides ja arengukavades keskenduda ümber- ja täiendõppele, millele tänapäeva ettevõtetes tegelikult juba päris palju tähelepanu pööratakse. Robotid võtavad üle eelkõige tööfunktsioone. Kõige primitiivsemad tööfunktsioonid, mida on võimalik kõige lihtsamini automatiseerida, kaovad kõige varem. See tähendabki, et mingid funktsioonid lähevad masinatele, robotitele, automatiseeritud liinidele ning mingid oskused tuleb inimestel juurde õppida, et liini või robotiga toime tulla. Robotite ja tehnoloogiaga tuleb pidevat koostööd teha ja mitte seda koostööd karta, sest see trend on suure tõenäosusega pöördumatu.

 

Olukord mujal maailmas

 

Tööjaotus on tulevikus kindlasti teistsugune. Üks inimene hakkab ilmselt tegema tööd mitmes kohas või mitmele tööandjale samal ajal. See on vaikselt ka Eestisse jõudmas, aga veel mitte nii massiliselt, kui see on näiteks Ameerika Ühendriikides või Suurbritannias. Samas on ka vastupidist tööjaotust üha rohkem – ühte funktsiooni võib täita mitu inimest.

 

Manpoweri tunnustatud globaalses MEOS uuringus küsitakse ettevõtetelt väga lihtsat asja – kas te plaanite järgmises kvartalis suurendada või vähendada oma ettevõttes tööjõudu? See küsimus võib tunduda lihtne, et sellest mingit suuremat tarkust välja lugeda, kuid tegelikkuses on MEOS uuring väga hea tööriist ettevõtjatele ja võiks olla ka poliitikutele. Uuringut on tehtud aastakümneid ja oluline on see, et uuring vaatab ette ehk järgmist kvartalit. Igasugune muu statistika vaatab tavaliselt minevikku. Kui võtta ennustuse kõrvale need graafikud, mis tegelikkuses juhtus, ja neid võrrelda, on näha, et kattuvus on väga suur.

 

Kui küsida, kas praeguses tööjõuturu olukorras on spetsialiste lihtne leida, siis see sõltub jällegi kultuuritaustast ja veidi ka sellest, kuidas olukorda hinnatakse. Spetsialistide lihtne või raske leidmine aga näitab jällegi maailmas toimuvaid trende ja see protsent nende vahel, kes ütlevad, et on kerge või raske spetsialiste leida, kõigub päris suuresti. Arenenud riigid ja eriti kõrgtehnoloogiliselt arenenud riigid, näiteks Jaapan ja Lõuna-Korea, ütlevad, et väga raske on spetsialiste leida – seda väidab ligi 80% ettevõtjatest. Euroopas on see kuskil 50% ringis. Seega üldine suundumus on see, et mida kõrgemalt arenenum on ühiskond ja majandus, seda teravamalt nähakse, et see, mida tööturg pakub, ei vasta tuleviku vajadustele.

 

Miks ettevõtjad tunnetavad, et spetsialistide puudus on suur?

 

Eesti tööjõuturg on väga väike ja suletud. Häid spetsialiste on läänest või põhjast keeruline Eestisse meelitada, sest samasugust või pigem paremat palka saaksid nad ilmselt ka oma kodumaal. Lõuna ja ida poolt tulijatele on erinevad piirangud. See tähendab, et nii demograafiline olukord kui ka majanduspoliitiline olukord teevad olukorra keeruliseks.

 

Tööfunktsioonid ja -ülesanded lähevad järjest keerukamaks ja mitmekülgsemaks, mistõttu vajatakse järjest rohkem kombineeritud oskusi. Eesti kõrgkoolid ei suuda isegi ühele erialale piisavalt spetsialiste ette valmistada, rääkimata siis sellest, et sellel spetsialistil võiksid juures olla ka näiteks müügi- või muud oskused. Nõudlus on kordades suurem kui see, mis me suudame kas ülikoolidest või maailma üpris keerulises konkurentsisituatsioonis Eestisse meelitada.

 

Mida peaksid noored õppima, et tulevikus tööd oleks?

 

Praegu ei peaks tööandjad enam vaatama seda, kuidas inimesi leida, vaid seda, kuidas inimesed enda ettevõtte vajadustega sobivaks vormida läbi pideva täiend- ja ümberõppe. Kui rääkida olulistest asjadest, mida õppima peaks, siis kindlasti on õppima õppimine üks kriitilisemaid – õpivõimekus, oskus ja soov õppida. Olulised on igasugu IT-teadmised, nagu programmeerimine ja andmeanalüüs. Samuti suhtlusoskus, kultuurilise kontekstiga toimetulek, oskus juhtida eri kultuuritaustaga inimesi, keeleõpe.

 

Seejuures on ka tähtis, et kogu õpiprotsess oleks läbi mõeldud ja annaks inimesele eluks oskuse kriitiliselt oma tegevust analüüsida ning mõtestada. Kui kõrget matemaatikat nõudev töö jms läheb masinatele, siis inimese roll ongi kriitiliselt andmeid kokku panna, integreerida, analüüsida.

  Kõige mustem stsenaarium, mis saab juhtuda, kui tööjõukriis veelgi süveneb

Selge on see, et praegu tegeletakse ainult jäämäe veepealse osaga. Avalikus arutelus räägitakse valdavalt väiksemast osast neist probleemidest, mis tööturul praegu on. Palju häid lahendusi jääb loomata lihtsalt sellepärast, et süsteemselt probleemiga ei tegeleta või peetakse seda teise- või kolmandajärguliseks ülesandeks. Tööturu hea tervis on ülioluline teema kogu ühiskonna toimimiseks.

 

Kaudselt negatiivsed mõjud võivad ületada otsese majandusliku kahju. Seega on oluline teadvustada, et olukord on hullem, kui ta paistab ja trendid on paraku negatiivsed. Tegelema peab nii tehniliste parandustega seadustesse kui ka oma mõtteviisi muutmisega. Kõige selle juures on tähtis olla avatud ja paindlik, kuigi praegu paraku ei paista, et Eesti ühiskond väga selles suunas liiguks. Avatus ja paindlikkus ei puuduta ainult tööturgu, vaid need on edu aluseks kõige puhul, mida plaanitakse ka üldiselt ühiskonnas ette võtta.

 

Kuula ka Äripäeva raadios 24.09.2019 eetris olnud saadet "Töö ja palk": https://soundcloud.com/aripaeva-raadio/240919-too-ja-palk-toojoukriis-on-paris-aga-tegeleme-praegu-vaid-jaamae-tipuga