Hiljuti sai ühe üldhariduskooli direktor väidetavalt sule sappa pärast seda, kui oli pöördunud lapsevanemate poole murega – õpetajaid pole võtta, aga ehk tahaks keegi vanematest kooli tunde andma tulla. Võimalik, et see lugu on linnalegend, ja võimalik, et selline kiri jätab toorevõitu sõnastuses tõesti mulje koolijuhi ebaprofessionaalsusest, aga tegelikult on see mõttekäik tulevikku vaatav, praktikas üsna kiirelt rakendatav ja tööturgu tervikuna arendav.
Õpetajate defitsiit on ilmne ja kui tahta täna kooli täiskohaga pedagoogi, tuleb ta mõnest teisest koolist präänikuga ära meelitada, mis ei lahenda probleemi, vaid tõstab selle teise kohta. Isegi kui koolipingist tuleb mõni noor ja entusiastlik õpetaja juurde, põleb ta kiiresti läbi, sest asendab kolme äsja pensionile jäänud kogenud pedagoogi. Inimvõimetel on piirid. Kui erasektoris võiks sel kohal mõelda automatiseerimisele ja robotiseerimisele, näiteks lahendasid iseteenindussüsteemid kaupluste kassapidajate põua üsna tõhusalt, siis koolis nii ei saa. Me räägime oma laste õpetamisest, eluks ettevalmistamisest ja kaude kogu riigi püsimajäämisest, robotile või AI-le siinkohal pigem ei panustaks.
Tööturg muutub üha paindlikkumaks. Paljud asjad, mis polnud 20 aastat tagasi mõeldavad, on täna argised. Üsna vähe on jäänud tagumiktunde mõõtvaid tööandjaid, motivatsioonisüsteemid ei sõltu ametist, vaid panusest ja kontor võib olla praktiliselt igal pool, kus on telefoni levi ja internet. Samas on arengukohti, kus paindlikkust napib. Üha enam oodatakse töölt mitmekesisust ja vaheldust, võimalust teha paralleelselt erinevaid asju, aga seda enamasti üks kindel täiskohaga amet ei kipu pakkuma. Just nö täiskohaga töö on miski, millest enamik tööandjaid kramplikult kinni hoiab ja ilmselt pakub see turvatunnet ka paljudele neile töötajatele, kel on võetud pikaajalisi kohustusi. Samas ei pea tähendama erinevate tööde kombineerimine sugugi kindluse või stabiilsuse kadu, sest igal pool saab teha sobivaid kokkuleppeid. Nii saaks ühendada erinevaid töid ka õpetajatööga.
Kindlasti oskab pärast pedagoogiliste juhiste saamist iga finantsjuht õpetada matemaatikat, iga keeletoimetaja emakeelt, iga professionaalne tõlk vastavat võõrkeelt ning iga insener füüsikat. Loomulikult ei käi see sõrmenipsust ja kahtlemata leidub ka erialaprofessionaale, keda ei tohiks iial lasta klassi ette tunde andma, sest neil puuduvad igasugused pedagoogi eeldused. Samas suures plaanis võiks see olla nii riigi, tööandjate, koolijuhtide kui lapsevanemate ühine panus lahenduse pakkumiseks, sest paremat praegu ei paista. See eeldaks suuremat paindlikkust kõigilt. Tööandja ei tohiks pirtsutada kui tema hinnatud töötaja käib paar korda nädalas koolis bioloogiat või informaatikat õpetamas, koolijuht ei tohi pirtsutada, et ta ei saa sellele inimesele anda veel 30 täiendavat tundi nädalas ja lapsevanemad ei tohi pirtsutada, et tegu pole „päris“ õpetajaga, vaid praktikuga. See teeb keerukamaks tunniplaani koostamise, tasustamispõhimõtted ja ilmselt veel nii mõndagi, aga vähemalt ei juhtu seda, et matemaatikat annab vene keele õpetaja ja ajalugu ei annagi keegi, sest ajalooõpetaja on mõnel põhjusel pikemalt töölt eemal. Paraku kuuleb selliseid lugusid tänastelt õppuritelt üsna sageli.
Mitmetes edumeelsetes organisatsioonides selline professionaalide jagamine juba toimib. Leidub koole, kuhu õpetaja tulebki oma kontoritöölt korraks ära, et pärast õpilastega veedetud paari tundi kontorisse naasta. Päris paljud ammu ülikooli lõpetanud astuvad oma mugavustsoonist välja ja teevad pere ja töö kõrvalt ka pedagoogikutse, et elus oleks väljakutseid ja saaks ühiskonnale midagi tagasi anda. Kahjuks pole näha, et paljud tööandjaid täna tunnetaks, et haridussüsteemi lüngad varsti probleemina nende töölauale satuvad. Ei tundu olevat ka ühiskondlikku valmisolekut, lapsevanemate toetust ega koolijuhtide agarat nügimist. Igatahes, võiks panna seljad kokku ja minna tagasi kooli! Mitte esimese, vaid viienda käiguga.
Autor: Hanna Laur, Manpoweri personalipartner
Artikkel ilmus ka Õhtulehes: https://www.ohtuleht.ee/1091229/tagasi-kooli-personalipartner-hanna-laur-paljud-professionaalid-voiksid-oma-tavatoo-korvalt-pedagoogi-kutse-omandada-et-nii-uhiskonnale-midagi-tagasi-anda