Me ei taha seda tunnistada, aga elame jätkuvalt stereotüüpide maailmas. Sõnadele remontima, lammutama, juhtima, ehitama omistame automaatselt maskuliinse tähenduse ning sõnadele hoolitsema, kasvatama, põetama ja koristama feminiinse tähenduse. Üksikute eranditega on ühed meeste ja teised naiste tööd, ka 21. sajandil.
Me teame üsna hästi, kuidas stereotüübid on tekkinud. Mehed küttisid mammuteid, sest loodus oli neile andnud rohkelt rammu, liikuvust ja riskivalmidust. Naised seevastu valmistasid sööki, hoidsid tuleaset ja kasvatasid lapsi, sest loodus oli neile usaldanud laste ilmale toomise ning oskuse nende eest hoolitseda.
Ajad on muutunud ja toidu hankimiseks ei pea enam jahile minema, kuid ühiskonna hoiakud kipuvad kivistunult püsima. Tüdrukute saavutusi peetakse töö ja hoolsuse viljaks, poiste saavutusi andekuseks. Aktiivsed, ambitsioonikad ja viitele õppivad tüdrukud ei ärata sellist sümpaatiat ja respekti kui samade omadustega poisid. Kehvade hinnetega tüdrukud on piiratud võimetega, kehvade hinnetega poisid lihtsalt laisad. Täiskasvanuks saades tunnevad paljud naised, et meeste maailmas enda maksma panemiseks ja läbilöömiseks peab olema kordades võimekam kui mees.
Ometi soosib praegune aeg mitmekesisust, elektroonika on võtnud enda kanda mitmed traditsioonilised naiste ja meeste tööd ning andnud võimaluse rohkem õppida ja teha seda, mis endale meelepärane. Selle tulemusel on naistel kõrgem haridustase kui meestel ning uksed uutesse valdkondadesse näiliselt avatud, kuid jätkuvalt kohtab töökeskkondades ametialast soopõhist usaldamatust ning ühe soo teisele eelistamist. Ikka leidub inimesi, kes arvavad, et koolidirektor, kirurg ja dirigent võiksid olla mehed, kummastaval kombel kipuvad sellised ootused olema tihtilugu ka naistel endil, kes üksteise toetamise asemel suhtuvad sookaaslastesse eelarvamustega. Miks me arvame, et mehed on paremad automehaanikud, spordikohtunikud või insenerid? Miks me eeldame, et matemaatika ja loogika iseloomustab vaid poisse ja mehed on paremad investeerijad, analüütikud ja finantsistid? Miks me eelistame ametikoha täitmisel mehi, kui otsime elektrienergia, mehaanika, elektroonika ja ehituse valdkonna spetsialiste? Miks peavad naised end mitu korda rohkem tõestama, et nad „meeste alal“ toime tulevad?
Kas geenikombinatsioon on probleemiks ka ajastul, mil naised juhivad globaalseid suurettevõtteid, teevad teadust ja sõidavad lennumasinatega? Igas valdkonnas on spetsialisti puhul tähtis kompetentsus, pühendumus ja ennekõike töö tulem ehk kvaliteet, mis sõltub küll inimese iseloomust, eeldustest ja kogemusest, aga mitte kuidagi tema soost. Kui naine on valinud näiliselt meheliku eriala, on tal ilmselt selleks küllaga eeldusi ja julgust, sama võib öelda meeste kohta, kes on valinud traditsiooniliselt naiselikuks peetava töövaldkonna. Nii naised kui mehed võivad olla kokad, rätsepad, õpetajad, meditsiiniõed, programmeerijad kui finantsistid, aga kõik need erialad eeldavad teatud isiksuseomadusi, mis ei sõltu soost. Mõni tüdruk unistabki päästja ja mõni poiss aedniku ametist ning lapsevanemad ega õpetajad ei tohiks nende soove naeruvääristada, vastupidi, kui inimene saab teha seda, mida armastab, teeb ta seda tavaliselt hästi. Kevadine erialavalikute aeg on kohe käes ja loodetavasti teevad noored otsuseid lähtuvalt oma kutsumusest ja eeldustest, mitte sellest, kas soovitud erialavalik on traditsiooniliselt seostatud meeste või naistega.
Rutt Sardis, Manpower Eesti personalipartner