Me ei peaks nüüdisajal eeldama, et suur osa töötajatest ei saa aru oma seaduslikest õigustest ja kohustustest ega mõista, mida töötegemine eeldab. Austame vabadust kokku leppida, kirjutab Manpoweri Baltikumi tegevjuht Heigo Kaldra.
Valimiste lähenedes lubatakse ikka piimajõgesid ja pudrumägesid, enamik erakondadest püüab teisi lubadustega üle trumbata, kuigi raha, mida laiali jagada, sisuliselt ei ole. Seda ka omavalitsuste valimisel, kuigi nende mõju on tagasihoidlikum ja palju lubadusi pole isegi kohaliku võimu pädevuses, kuid see on siiski võimalus oma poliitikat ja plaane rahvale tutvustada. Valimistega samas ajaaknas on värskendamisel töölepinguseadus, millele poliitikud oma kampaaniates eriti tähelepanu ei pööra, kuigi võiks, sest just sinna on peidetud meie konkurentsivõime kasvupotentsiaal.
Iseenesest on tore ja igati kiiduväärt, et töölepinguseadus on uuesti ekspertide laual ja selleks kogutakse üle põllu arvamusi, kuid paraku kipub olema just selle seaduse muutmisega nii, et kui ka hoogsalt ja motiveeritult võetakse ette ning hakatakse tegema, siis tulevad erinevad arvajad, kärbivad siit ja pehmendavad sealt ning lõpuks saavad muutused olema ikkagi pigem kosmeetilised, mis omakorda ei saagi anda sisulist või pikaajalist positiivset tulemust.
Vabadust sõlmida kokkuleppeid
Mis on sellel tegemist meie konkurentsivõimega? Üldiselt kehtib reegel, et riikides, kus on tööturul rohkem paindlikkust ja vähem (üle)reguleerimist ning bürokraatiat, on toimivam majandus ning elujõulisem ettevõtlus. Ettevõtluse olemus on luua lisandväärtust, kasvada, arendada ja teenida kasumit. Eriti praeguses majandusolukorras on uusi projekte alustada üsna riskantne, ettevõtjad hoiavad end tagasi, gaasi andmise asemel pidurdatakse, sest bürokraatia ei soosi paindlikkust, mida ettevõtjad oma tegutsemismudelis vajavad. Kui ettevõtjad saaksid olla julgemad, projekte innukamalt alustada, anda inimestele rohkem tööd, siis laekuks riigile rohkem maksutulu ja väheneks riigi rahakotist abi vajavate inimeste hulk. Selleks on vaja aga päriselt vabadust kokku leppida ning mõtteviisi, et tööandja ja töötaja on võrdväärsed partnerid, kellel on mõlemal võime ja tahe head koostööd teha.
Miks me jätkuvalt ei tähtsusta piisavalt paindlikkust ja vabadust sõlmida kokkuleppeid? Ilmselt on meil aastakümnete jooksul juurdunud eeldus, et ettevõtjate huvi on töötajatel nahk üle kõrvade tõmmata. Endiselt leidub erineva tasandi otsustajaid, kes siiralt usuvad, et töötajad vajavad tööandjate eest kaitset.
Vahest ehk vajavadki, kuid suuresti on see äraspidine ja selgelt vananenud arusaam, sest just nende töötajatega, kellel läheb hästi, luuakse väärtust ja kasumit, sest motiveeritud ja pühendunud meeskonnad loovad kõrgeimat lisandväärtust.
Me ei peaks eeldama 21. sajandil, et suur osa töötajatest ei saa aru oma seaduslikest õigustest ja kohustustest ega mõista, mida töötegemine eeldab. Eriti groteskseid olukordi tekib teenusmajanduses, kus ei saa tegutsemisel lähtuda 19. sajandi tootmisettevõtete loogikast, aga just sellel ajastul ja majandusvormil põhineb meie tänane aja- ja kohapõhine töölepinguseadus.
Lisaks manufaktuuriaja taagale oleme ka Euroopa Liidu direktiive üle võtnud vinti üle keerates ehk maksimaalse rangusega, samas jäeti tähtajalist töötamist reguleerivas direktiivis kohalikus versioonis sisuliselt välja suuremat paindlikkust võimaldav klausel.
Tõsi, paindlikkus tähendab seda, et on lihtsam vallandada, aga samavõrra lihtsam on ju ka tööle võtta. Kui ettevõtjal on vähem tööjõuga seotud riske, teeb ta julgemaid otsuseid. Kokkuvõttes tehakse rohkem tööd, teenitakse rohkem raha ja makstakse riigile rohkem makse. Samuti on arusaamatu eeldus, et töötajale on kasulik olla kinnistatud pikaks ajaks ühe organisatsiooni külge. Pidevalt muutuvas maailmas on ka töötajale kasulik proovida erinevaid asju, teha erinevates kohtades tööd, õppida ja areneda. Kui inimese isiklik kogemus suureneb ja võimekus kasvab, tekib tal arvestatav konkurentsieelis ja võimekus muutuvates oludes paremini toime tulla. Kui meil on kiired, võimekad ja õpivõimelised inimesed, võidab sellest kogu ühiskond.
Sõnades ütlevad paljud, et paindlikkus on loogiline ja isegi vajalik, aga praktikas hakatakse tegema kompromisse erinevate poliitiliste jõudude ja esindusorganisatsioonidega, mistõttu loogika läheb paigast ära ja tegelikku tulemust ei tule. Kui riik paneks fookuse päriselt toimivale paindlikkusele töösuhetes ja hoiaks majanduse maksimaalselt avatuna, siis veaks meie enda ettevõtlikud inimesed ühiskonna kriisist välja ja aitaks tagasi kasvule, looks uusi töökohti, tooks välisinvesteeringuid ja toetaks eksporti, mis kõik on ka maksulaekumiste ja ühiste hüvede pakkumise eeldus.
Loomulikult tähendab see, et otsa vaadataks ka teistele seadustele, mitteüksnes töölepingu omale, et suurem paindlikkus ei riivaks ühiskonna sotsiaalset turvatunnet. Seega selle asemel, et kiskuda niigi vähest raha luige, haugi ja vähi kombel ise suunda, võiks näha paindlikus ja avatud tööturus kasutamata potentsiaali, mis aitaks kogu ühiskonnal olla edukam.
Arvamusrtikkel avaldatud ka Äripäevas 15.08.2025 Heigo Kaldra: korraldame töösuhteid, nagu oleks 19. sajandi tööstusrevolutsiooni aeg