Maksuarutelud keevad nii kuumas katlas, et esmapilgul ei tundu mõistlik teemat laiendada. Teisalt ehk just seetõttu tasuks praegu tõsta lauale erisoodustusmaksu kaotamise teema. Riigil pole sellest midagi kaotada, ettevõtjatel ja töötajatel on aga palju võita, kirjutab Manpoweri Baltikumi tegevjuht Heigo Kaldra.
Maksustada tuleks seda, mille olemasolu soovime ühiskonnas näha vähem, näiteks looduse saastamist, ebamõistlikku tarbimist, ebatervislikke eluviise, ummikuid, suure keskkonnajalajäljega tooteid, teises maailma otsas lapstööjõu poolt toodetud odavtooteid.
Kõlab elementaarselt? Samas oleks loogiline maksudega mitte koormata seda, mida tahame ühiskonda rohkem. Samuti loogiline? Miks me sel juhul kasutame arusaamatult jaburat erisoodustusmaksu, mille eesmärk on maksustada töötaja väärtustamist ja tema eest hoolitsemist?
Miks me karistame tööandjat, kes tahaks pakkuda oma töötajatele sooja sööki ja vitamiinirikast vahepala, töökohalähedast majutust ja transporti, psühholoogi nõustamist ja coaching'ut, tervisekindlustust ja pensionilisa? Miks peaks tööandja maksma topelt, eriti veel majanduslikult keerulisel ajal, kus kipub tekkima kiusatus üldse töötajate soodustused ära kaotada.
Mitu kärbest ühe hoobiga
Eestis on niigi Euroopa ühed kõrgemad tööjõumaksud. Selle asemel, et hinnata tööandja ja töötaja häid suhteid ja soodustada töötajat väärtustavate motivatsioonipakettide loomist, tõmbab riik sellele juba eos kriipsu peale, sest niigi kriisist kriisi slaalomit sõitvatel tööandjatel pole võimekust nende asjade eest topelt maksta.
Riigil jääb see raha saamata niikuinii, miks siis on vaja takistada inimväärsete töökohtade loomist ja töötajate hoidmist. Kaude tooks see riigi rahakotti hoopis raha juurde, sest paraneks tööd tegevate inimeste elukvaliteet ning vaimne ja füüsiline tervis, see omakorda vähendab nii sotsiaal- kui tervisevaldkonna rahakotist raha väljavoolu.
Või kui lähtuda viimasel ajal palju räägitud Eesti vanast ja keskkonda saastavast autopargist, mida plaanitakse hakata automaksuga lahendama, siis esimeseks sammuks võiks olla just autode erisoodusmaksu kaotamine – see tooks turule uusi säästlikke autosid, väheneks reostus, paraneks liiklusohutus. Loomulikult võidaksid ka inimesed, kes uuemate ja rohelisemate autodega sõidavad, ja tööandjad, kes ei pea auto eest topelt maksma.
Lisaks on erisoodustusmaks üks samaaegse tööpuuduse ja tööjõupuuduse põhjuseid. Kui Kohtla-Järvel või Põlvas on olemas inimesed, kes tahaksid teha tööd, aga kodu juures seda pole, ning Tallinnas või Tartus on ettevõtjad, kes tahaksid need inimesed tööle võtta, tekib küsimus, kus nad ööbivad.
Töötaja ei jaksa ööbimise eest ise maksta, tööandja on valmis maksma, aga mitte topelt, sest majutuse hinnad on niigi kõrged. Nii on inimesed osas Eesti piirkondades töötud edasi ja kasseerivad riigilt toetusi, tööandjatel on teisal aga vesi ahjus, sest töötajaid pole. Mida riik sellest võidab, ei tea keegi, sest ettevõtluse takistamise lõpetamine võiks eelduslikult tuua raha riigikassasse juurde, mitte vastupidi.
Kosmeetilised muudatused ei too innovatsiooni
Näpuotsaga on riik aastate jooksul tööandjate aktiivsel pealekäimisel süsteemis parandusi teinud ja pisut võib juba tööandja raha eest teha sporti, osa töötajaid saab juba bussiga tööle ja grammike on paranenud majutuse pakkumise võimalused, aga kõik need muutused on pigem kosmeetilised või poliitilise „tehtud“ maiguga.
Seega ei tahaks tunnustada progressi, vaid öelda – see maksuliik on kahjulik ja tuleks kaotada. Tuleb nõustuda, et aastakümneid tagasi välditi sellega töötajale palga maksmist ettevõtte toodangus, spordiklubi pääsmetes ja tasuta autokasutusõiguses, aga oleme riigi ja ühiskonnana jõudnud vahepeal täiesti teisele arengutasemele ega saa eeldada, et töötajad on nõus saama töötasu milleski muus kui rahas ja et tööandjad tahavad riiki petta. Miks me piirame ennast töötajatele paremate tingimuste loomise takistamisega – mida me kardame?
Kõlab paradoksaalselt, aga kogudes vähem erisoodustusmaksu, saaks riik rohkem maksutulu võimaldades suuremat paindlikkust töökohtade loomisel ja inimeste hoidmisel, väheneb tööpuudus ning kulu sotsiaal- ja tervishoiusüsteemile.
Lisaks ei tohi kõrvale jätta argumenti, et kui pole vajadust maksudega skeemitada, siis seda ei tehtagi. Eestis moodustab varimajanduse maht hinnanguliselt paar miljardit eurot aastas, riik võiks tegeleda intensiivselt selle raha maast üles korjamisega, selle asemel et kõigil ja korraga makse tõsta.
Keskenduks majanduskasvule ja innovatsioonile ning olemasolevate võimaluste jätkusuutlikule ja vastutustundlikule kasutamisele, mitte raha pidevale ümberjagamisele – juurde seda sellest ei tule, usaldamatust tekitab aga küll.
Artikkel ilmus Äripäevas 09.06.2023 https://www.aripaev.ee/arvamused/2023/06/09/heigi-kaldra-kaotame-selle-jabura-maksu