Eesti töömaailm on 20 aastaga totaalselt muutunud. Kohal pidi käima kellapealt, aga töö produktiivsus oli madal, töö paindlikkuse asemel unistati mobiiltelefonist, pikast puhkusest ja 13. palgast. Toonast tööelu argipäeva meenutavad 20 aastat tagasi Eestis tegevust alustanud personalifirma Manpower töötajad.
Värskelt Euroopa Liiduga liitunud Eestis oli keskmine palk 466 eurot, Harjumaal 550. Praegu on keskmine palk umbes neli koda kõrgem, aga ostujõud keskmise palga eest umbes kaks korda suurem kui aastal 2004. Ümbrikupalk oli pigem tavaline, kõik inimesed tundsid kedagi, kelle palgalt makse ei makstud. Konjunktuuriinstituudi uuringu andmete põhjal sai toona ümbrikupalka 14 protsenti palgasaajatest ehk iga seitsmes töötegija. Kõige sagedamini küsiti ja pakuti ümbrikupalka ehituses, põllumajanduses ja horeca sektoris.
Müügitööde tippaeg
2000. aastate esimene pool oli selgelt müügitööde tippaeg Eestis. Müügiesindaja, müügiassistendi, müügijuhi töökuulutuste avaldamise järel laekus tavaliselt sadakond CV-d, aga kui tegu oli suure ja maineka tööandjaga, võis kandideerijate arv ulatuda ka sadadesse. Popid olid ka pangatelleri, juhiabi, programmeerija ja võrguspetsialisti positsioonid. Kõige ihaldusväärsemad tööandjad olid suurfirmad, näiteks Hansapank, Ühispank, EMT, Kalev, Saku Õlletehas, Eesti Energia, Palytech ja Tallinna Kaubamaja. Tööandja brändimisega toona keegi veel väga ei tegelenud, seega eelistati tööandjana neid, mille brände teati ja tunti. Juba toona paelusid inimesi ka suured rahvusvahelised grupid, aga neid oli Eestis veel vähe. Samas kõige peresõbralikumaks ettevõtteks valiti 2004. aastal hoopistükkis väikefirma Vain ja Partnerid.
Kuigi kandideerijaid oli populaarsetele ametikohtadele palju, oli tööpuudus väike ja juba 20 aastat tagasi oli keeruline väljakutse täita lihtsamaid ametipositsioone, eriti tööstuses, kaubanduses ja põllumajanduses. Madalapalgalistes sektorites võidi töökohta vahetada vaid mõnesendise erinevuse tõttu tunnitasus. Samas üldiselt olid inimesed töökoha osas paiksemad kui täna ja töökohti vahetati harvem kui näiteks toona Skandinaavias. Paljudes kohtades tõsteti nende inimeste CV-d kõrvale, kes olid sageli töökohti vahetanud, sest seda peeti ebastabiilsuse või mõne muu probleemi alarmiks. Värvates eeldati, et juhipositsioonil võiks inimene töötada viis aastat või kauem, spetsialistide puhul eeldati vähemalt kolme aastat.
Sülearvuti ja mobiiltelefon olid priviligeeritute boonuseks
Kui töötasu suurus on olnud läbi aegade olulisim motivaator, siis muud ootused hüvedele on üsna palju muutunud. 2004. aastal oli kõige ahvatlevamaks boonuseks kindlasti ametiauto, aga selle kõrval ka sülearvuti ja mobiiltelefon, mis polnud veel sugugi elementaarsed. Sageli mõjutas otsust ka 13. kuupalk, lisapuhkus ja isegi puhkuselt naasmise preemia. Täna täiesti elementaarne tulemustasusüsteem ja tasuta kohv polnud toona veel kuigi palju levinud, samuti pehme iseloomuga soodustused nagu spordikompensatsioon või töölõuna.
Töökoht ja töökultuur erinesid praegusega võrreldes märkimisväärselt. Täna enamasti kasutatavaid avatud kontoreid oli veel vähe, paljudes kontorihoonetes oli kabinetisüsteem, ühes kabinetis võis töötada 1 või 2, aga mõnel pool ka rohkem inimesi. Reeglina kaasnes personaalne kabinet juhipositsiooniga. Arvutipargis leidus juba sülearvuteid, aga kindlasti polnud see valdav ja neid anti pigem juhtidele või liikuva iseloomuga töökohtade puhul. Töökõnesid tehti reeglina lauatelefoniga, sest mobiiltelefoniga rääkimine oli kallis. Tööandja poolt said enda kasutusse mobiiltelefoni enamasti juhipositsioonil olevad töötajad, ühtlasi oli tavapärane, et osa mobiiliarvest tuli ka nendel endil tasuda.
Kõige rohkem erines ilmselt töökultuur, milles oli tubli törts nõukogudeaegset pärandit, praegust arusaama tööeetikast ja töökommetest ei tuntud. Jõuõlg töösuhetes oli selgelt tööandja poole kaldus, aga see muutus 2000. aastate jooksul kiiresti, sest tööjõupuudus tingis töötajate üleostmise ja kandidaatide ülepakkumise. Ületundide eest reeglina tasu ei makstud, töötajaid otsustamisprotsessidesse ei kaasatud, paindlikkust tööaja ja -koha osas polnud praktiliselt üldse. Pigem oli tavapärane, et kui tööpäev algas kell 8 ja töötajat polnud kell 8.03 kohal, sai ta hiljem korraliku peapesu. Samas kui ühelt poolt oldi tänasega võrreldes ranged, siis teisalt lohises mõisa köis mõnusalt: töökohal ja tööajal tarbiti alkoholi, tööandja tagant varastati ja isegi kui kõik olid õigel ajal kontoris, kasutati tööaega ka kõigeks muuks kui töötegemiseks, mis oli ka üheks madala produktiivsuse põhjuseks.
Kõrvalpilk
Fredrik Karlsson, toonane Soome Manpoweri maajuht
Euroopa Liiduga liitumise eel ja järel asutasid paljud lääne ettevõtted oma äri Eestisse ja vajasid teenuseid, millega olid harjunud, seega oli Eesti kaasamine Manpoweri globaalsesse perre ühtaegu loomulik ja loogiline samm. Kohalik seadusandlus oli veel poolik, eriti Euroopa standardite vaates ja eriti tööseadusandlus. Töötajate hoiakud ja väärtused olid algul väga erinevad, need on ajas palju muutunud. ELiga liitumise järel läksid paljud haritud ja nutikad inimesed teistesse riikidesse, aga see oli loomulik, sest Euroopa hüved olid ahvatlevad. Eestis üllatas ka see, et töötajad olid valmis vahetama töökohta ka väga väikese palgamuutuse või tagasihoidliku hüve pärast.