Manpower blogi

Eesti 100. sünnipäeva puhul on põhjust sõita ajamasinaga läbi lähiajaloo ja vaadata, millisele tööturule astusid meie vanemad, vanavanemad ja vanavanavanemad. Manpower Eesti meeskond pani kümnendite kaupa kokku põnevamad faktid. Viiekümnendad Aastakümnel, mil Ameerikas hakati laiemalt töölekandideerijatelt CV-d ehk elulookirjeldust küsima, olid Eestis hoopis teistsugused värbamisvõtted. Kui võiks arvata, et erinevaid hüvesid lubavaid töökuulutusi nõukogude ühiskonnas ei eksisteerinud, siis see arvamus on ekslik. Pärast sõja lõppu, 40. aastate lõpus ja 50. aastate alguses, mil paljud mehed olid langenud sõjas ja märkimisväärne protsent elanikkonnast küüditatud, oli Eestis tõsine töökäte nappus, mis sundis värbajaid pingutama. Sõjast laastatud maa ja tööstuse ülesehitamisel võidi pakkuda tööle asujatele näiteks tagasimaksmisele mittekuuluvat toetust, aga ka soodsate tingimustega laenu kodu ehitamiseks. Sisuliselt oli see nagu praegune eluasemelaen, mida tagati lojaalse tööga. Samuti pakkusid tööandjad tasuta töölesõitu, majutust, lõunasööki ja päevarahasid. Kui see võiks paista erakordse heldusena, siis ajastusse paigutatuna mitte – enamik inimesi olid võrdselt vaesed, paljude kodud hävinud ja elati pead-jalad koos nende sugulaste juures, kelle elamine oli sõjast puutumata jäänud. Lisaks valitses kuni Stalini surmani hirmuõhkkond ja keegi ei saanud homses päevas kindel olla. 1950ndad Tapa rajooni kolhoosi Punane Täht linnufarmi eesrindlik tööline A. Peetvere. Foto: Rahvusarhiiv. Vaata ka: 100 aastat Eesti tööturgu / Neljakümnendad 100 aastat Eesti tööturgu / Kolmekümnendad 100 aastat Eesti tööturgu / Eesti aja algus ja kahekümnendad