Aasta lõpus tehakse uueks prognoose, isegi kui olevik on kirjult kaootiline ja tulevik hägusalt ebaselge. Personaliettevõtte Manpower Eesti töötajad panid traditsiooniliselt kirja kümme tööturgu puudutavat ennustust algavaks aastaks.
1. Rool pole isegi näiliselt tööandja käes
Kui tööturu rool on olnud enamasti tööandja käes, mõnikord küll näiliselt, siis praegu ei kahtle enam keegi selles, et tööandja tingimusi ei dikteeri. Kui mõni inimene ütleb täna, et tööd pole, siis on tegu kas spetsiifilise valdkonna või asukoha, ebamõistlikult kõrgete soovidega või lihtsalt soovimatusega tööd teha. Tööjõupuudus on terav, see puudutab nii õppinud spetsialiste kui lihttöö tegijaid. Töötajate valikuvõimalust on vaid vähestel tööandjatel, mis omakorda tähendab, et üha enam tuleb värvata suhtumist ja isiksuseomadusi ning õpetada inimene nullist ise välja. Paljudes ettevõtetes keerlebki kogu elu värbamise ümber, alustades värbajate värbamisest ning lõpetades sellega, et kandidaadi uksest sisse astudes muu elu sisuliselt seiskub. Üha enam kandidaate teab seda ja on hakanud olukorda osavalt ära kasutama. Näiteks pole enam üldse haruldane, et tööle kandideerimisel nõutava essee või projekti kirjutamise eest küsib kandidaat tüki- või tunnitasu.
2. Tööd otsiv spetsialist on nagu haruldane liik looduses
Tänasel tööturul on tööd otsiv spetsialist nagu punase raamatu haruldane liik – neid peaaegu polegi. Tööandja ideaalmaailmas on alati mõni oma ala asjatundja kodus tema kõne ootel, et kohe järgmisest nädalast tööga alustada. Paraku on kõigil spetsialistidel juba hea töökoht olemas ja üle meelitamiseks ei piisa sarnase palga maksmisest, selleks on tarvis märksa enamat.
3. Ukrainlaste hoidmisest saab paljude ettevõtete elujõulisuse põhiküsimus
Eestis leidub valdkondi, kus toetutakse paljuski välismaalastele, näiteks ehitus, tööstus ja põllumajandus. Kui keegi väidab, et õiglast palka makstes poleks võõrast tööjõudu vaja, siis pole ta kursis numbritega, mis kinnitavad, et Eestis on tööd rohkem kui inimesi. Mida kauem on meil ühiskondlikku jauramist, et võõrad pole oodatud, seda tõenäolisemalt jääb Eesti idaeurooplaste töökätest ilma, sest tööjõupuudus on globaalne. Siin kiputakse arvama, et ukrainlased ei kao kuhugi ära, aga see on illusioon – peale kasvav põlvkond eestlasi ei oska enam hästi vene keelt ja sama põlvkond ukrainlasi räägib juba inglise keelt, seega puudub meil varsti konkurentsieelis teiste riikide ees. Ukrainlased ja teised ida-eurooplased on paljude Eesti ettevõtete ellujäämiseks vajalikud ja seda hakkavad mõistma ka valitsejad, kuigi kvootide kaotamiseni algaval aastal ilmselt veel ei jõuta.
4. Tööd ei vahetata seetõttu, et vanas kohas oleks halb
Inimesed vahetavad töökohti oluliselt sagedamini kui varem ja seda ennekõike kolmel põhjusel. Esiteks on töökoha vahetamine praktiliselt riskivaba, sest alati leiab vajadusel uue, teiseks on töökohta vahetades enamasti lihtsam palka julgelt juurde küsida ja kolmandaks saab töökohta vahetades proovida midagi uut ja leida vaheldust. Seega ei lähe inimesed töölt ära tingimata seetõttu, et neil oleks seal kehv ülemus, ebameeldivad kolleegid, halb töökeskkond või nadi palk, vaid sellepärast, et praegune aeg soosib muutusi.
5. Energiahindade tõus toob töötajad palka juurde küsima
Tööandjad on tööjõukriisi oludes niigi püsti hädas ja maksavad end lõhki, et uusi inimesi leida. Üldiselt juba kõik tööandjaid teavad, et olemasolevate töötajate hoidmine on märksa jätkusuutlikum ja soodsam. Energiahindade hüppeline tõus toob aga ka need lojaalsed töötajad palka juurde küsima, kes seda muidu ehk teha ei tihkaks.
6. Kodus töötatakse rohkem kui tööl
Koroona-aastad on muutnud tõenäoliselt jäädavalt seda, kuidas ja kus inimesed tööd teevad. Paljudes valdkondades on kodus töötamisest saanud norm, kontoris käiakse pigem harva ning kontoripindade vajaduse langus jätkub ilmselt ka pärast viiruspandeemia ületamist. Kui seni tähendas kodus töötamise võimalus tööandja poolt enamasti kahe monitori ja kahe kontoritooli ostmist, siis kurioossel kombel sekkub nüüd tööandja üha enam töötaja „kodukujundusse“. Omamoodi väljakutse on see ka maksuametile, sest veel mõned aastad tagasi oleks töötaja koju tapeedi või kardinate ostmine paistnud mõeldamatu, aastal 2022 enam mitte.
7. Kaugtöö suhete rägastik tekitab juriidilisi probleeme
Kodutöö kõrval on üha populaarsem ka selline kaugtöö, mida tehakse teisest riigist. Sisuliselt pole täna probleemi elada Hispaanias või Saksamaal ja töötada mõnes Eesti ettevõttes, aga halduslikult ja juriidiliselt on selline risti-rästi elamine ja töötamine ülimalt keeruline ja vajab lahendamist rahvusvahelisel tasemel. Pikema puhkusereisi ajal kaugtöö tegemine pole jätkuvalt probleem, küll aga see, kui inimesed lähevad faktiliselt välismaale elama või viibivad seal üle poole aastast. Ennekõike puudutab see makse, sest tööandja pole huvitatud haldus- ja maksukoormusest, mis kaasneb teise riiki maksude arvestamisest ja tasumisest.
8. Juurte juurde tagasi ehk meister igas ametis
Paljud inimesed mäletavad veel, et nõukaajal remontis igaüks ise oma autot, vahetas vannitoas torusid, kasvatas perele kartulit ja õmbles lastele riided selga. Viimased paarkümmend aastat pole see enam tavaks, sest kõike on saanud osta sisse. Praegu toimub teenusepakkuja kultuuri muutus ehk klient ei ole enam kuningas, selleks on saamas hoopis teenuse pakkuja. Pisitöödeks on spetsialiste pea võimatu leida, nende ooteajad on kuude pikkused ja tunnitasud krõbedad. Tegu pole küll otseselt tööjõuturgu puudutava trendiga, kuid on sellest tingitud ja lähitulevikus näeme üha enam, et inimesed õpivad ise tegema asju, mida nad on seni sisse ostnud ehk pöördume vaikselt juurte juurde tagasi. Sellega koos kaasneb kutse- ja hobihariduse populaarsus, aga inimesed ei õpi uut eriala tihtilugu mitte karjääripöördeks, vaid isiklikuks arenguks ja vajaduseks.
9. Kes ei automatiseeri, läheb pankrotti
Tööjõudefitsiit ja palgasurve muudavad paljude tööde tegemise mõttetuks, sest ettevõtte poolt müüdava toote või teenuse eest pole keegi nõus ebamõistlikult kõrget hinda maksma. Odavat tööjõudu ei leia varsti enam kodu- ega välismaalt, seega on ellujäämiseks vaja maksimaalselt tegevusi automatiseerida ja digitaliseerida ning inimeste tööd seejuures mitmekesistada. Paraku paljud ettevõtted sellega hakkama ei saa ning kuna paralleelselt ka muude ressursside hinnad tõusevad, siis näeme lähitulevikus paljude vanas mõttemallis tegutsevate ettevõtete pankrotte ja kolimist kolmandatesse riikidesse.
10. Pehmed väärtused muutuvad tugevaks
Pehmete väärtuste olulisusest on räägitud aastaid, aga enamasti on need siiski jutuks jäänudki. Nüüd on pehmed väärtused muutumas päriselt tugevaks ja mängivad tööturul suurt rolli. Tööandjalt ei oodata enam normaalset töökeskkonda ja palka, vaid ka seda, et tööl oleks tähendus, tööandja panustaks inimeste jaoks olulistesse väärtustesse ning hoolitseks oma töötajate vaimse ja füüsilise tervise eest. Autoritaarsete juhtidega dinosaurusettevõtted surevad välja, aga see ei juhtu üleöö ja vaikselt, enne seda kuuleme veel ahistamis- ja kiusujuhtumitest ning põlvkondade ning väärtuste kokkupõrgetest. Edu aluseks saab paindlikkus, mitmekesisus ja kognitiivne ergonoomika. Viimane keskendub sellele, kuidas inimese tööd niimoodi kohandada, et see arvestaks tema personaalsete iseärasustega, muuhulgas sellega, kuidas ta mõtleb ja tajub.