21. veebruar pakkus nii mõneski töökohas põnevaid hetki, sest algatus "Tööle kaasa!" kutsus töötajate järeltulijaid vanemate töömaailma avastama. Manpoweri kollektiivi seas leidis idee innuka vastuvõtu ning tõi kaasa üllatusi ja südantsoojendavaid hetki.
Üsna vabariigi aastapäeva paiku võis paljudes ettevõtetes ja organisatsioonides kohata töötajate erinevas vanuses järeltulijaid, sest 21. veebruaril tähistati mitmel pool algatust “Tööle kaasa!”. Ettevõtmise eesmärk on algselt tutvustada lastele töömaailma üldiselt ja luua neile arusaamine vanemate tökeskkonnast – kus veedavad mu ema-isa aega sel ajal, kui neid kodus ei ole, mis on nende ülesanded tööl, kellega nad suhtlevad, millistest tegevustest koosneb nende päev jne.
Lisaks lapsele laiema pildi andmisele on algatuses oma väärtus sees ka lapsevanemale ja tööandjale: lapsevanem saab võimaluse teha kooliga koostööd ning aidata lastel mõista, mille põhjal teha haridustee ja tööeluga seotud teadlikke valikuid, ning tööandja saab tutvustada lastele ja noortele oma valdkonda, panustada järelkasvu ning olla avalikkuses märgatud kui sotsiaalselt vastutustundlik ja peresõbralik ettevõte.
Algatuse kodulehel on küll kirjas, et see on suunatud 1.−9. klasside õpilastele, lapsevanematele ja nende tööandjatele, ent lisatud on, et soovi korral võib kaasata ka nooremaid või vanemaid vanuseastmeid. Sellest mõttest ja mööndusest võttis kinni Manpoweri kollektiiv, mille liikmed Kirke, Renata ja Kaari töövarjutasid sel päeval oma vanemaid nende töökohtadel.
Manpoweri HR-partner Maarja Rüütel kirjeldas Personaliuudistele, et idee ise sündis järjekordse aasta alguse ajurünnaku käigus, kus tavapäraselt võetakse korraks kogu ettevõtte kollektiivi kokku, et kõik ideed (ka need kõige hullumeelsemad) kirja saaksid, siis on hea aasta jooksul sealt midagi välja noppida.
“Ajurünnakul tuli juttu “Tööle kaasa” päevast, arutasime, kas üldse ja mida ette võtta, ning sähvatas mõte keerata päeva algne mõte n-ö pea peale – kuna töötajate lapsed on meie kontorisse niikuinii alati oodatud, võiks ju sellel päeval hoopis ise vanemate töö juurde kaasa minna. See mõte täitis meie jaoks mitut eesmärki, sh saada kokku oma vanema(te)ga, tutvuda uute töökeskkondadega ja avardada silmaringi.“
Rüütel selgitab, et kvantiteet ei olnud ettevõtmist kavandades eesmärk omaette, kuidvõrd arusaadavalt on töötajate vanemate seas neid, kes elavad kaugel, kes on juba pensionil või keda enam ei ole. Seega osalesid need, kel soovi ja võimalust oli, täpsemalt iga kuues töötaja.
Vanemate töökohtadelt nõusolekute saamisega Rüütli sõnul probleeme ei olnud ning kuna ettevõtmine tekitas elevust ja positiivseid emotsioone nii töötajates kui nende vanemates, siis ilmselt kavatsetakse seda ühel või teisel moel seda järgmisel aastalgi korrata.
Allpool on esitatud eredamad lood külaskäikudest.
Kirke
Kirke ema (neuroloog, töötervishoiuarst ja teadur) ja isa (emeriitprofessor, tegevmuusik ja klarneti-saksofoni pedagoog) on mõlemad olnud oma ametis ligi 60 aastat, pikimad töösuhted ühes ettevõttes 30 ja 40 aastat. Väljatoomist väärib asjaolu, et mõlemad on töötanud kas kogu või suurema osa tööelust mitmel töökohal.
“Olen lapsena nii ema kui isa töö juures kaasas käinud,” kirjeldab Kirke, “isaga sain lapsena kaasas käia nii orkestriproovides, Muusikaakadeemias tema juhendatavates tundides (kui ootasin enda klaveritundi) kui ka kontsertreisidel välismaal. Ema töö juures olen käinud ka nii lapsena (saanud näha, kuidas töö käib patsientidega või kuidas ema Tiigrihüppe projekti raames teadustööga tegeles), kui ka hiljem, sest ema töötab arstina ja hea on ikka ka ema juurest läbi astuda, kui endal arsti juurde minek.
Kuuldes mu soovist, et minu tööandja soovitab mul oma vanematega tööle kaasa minna, olid nad muidugi üllatunud. Ema ütles kohe, et pean arvestama sellega, et patsientidega ma kokku puutuda ei tohi (vastupidiselt lapsena tööl kaasas käimisele) ja hoiatas ette, et pean kiirustama, et varakult kohale jõuda, olema käbe ja temaga sammu pidama. Isa muretses, kuidas ma jõuan nii pika sõidu ette võtta (Tallinnast välja) ja et ma pimeda ja lörtsiga halbade teeolude küüsi ei jääks.“
Algatusest saadud kasust kõneldes arvab Kirke, et sai hea võimaluse külastada vanema uut töökoha asukohta, kuhu polnud varem sattunud. “Sain aru, kui nõudlikud, aga rahuldust pakkuvad tööd neil mõlemal on. Nende töötempo ja -laad on väga inspireerivad, just see, et nad ka 80-aastaselt on täis energiat, töörõõmu ja eneseteostuse otsinguid. Mõlema töö nõuab suurt vastutust ja empaatiat, mõlema töös jagub väljakutseid, mõlemad treenivad oma aju keeleäpi abil võõrkeeli õppides, mõlemad sõidavad autoga ning mõlemad suudavad kenasti tööd ja pereelu tasakaalus hoida."
Kirke leiab, et vanemaga töökäimine oli silmaringi avardav kogemus, mis pakkus hindamatut koosveedetud kvaliteetaega ja meeleliigutust, tekitas inspiratsiooni ja tänutunnet ning hämmingut, et me, lapsed, oleme kõige selle tööelu kõrvalt nii palju aega ja pühendumist endale saanud. Ta ütleb, et see oli üks südantsoojendav ja emotsionaalset rahuldust pakkuv kogemus.
“Selline kogemus annab võimaluse tõsta oma vanem lapsevanema rollist inimese rolli ja mõista, mis talle lisaks meile, lastele, rahuldust ja rõõmu pakub. Minul aitas see taas tähele panna, millise mängleva kergusega (meile nähtavalt), kuid imetlusväärselt suure pingutuse ja suure südamega nad teisi aidates ja juhendades väljaspool perekonda toimetavad,” soovitab Kirke kindlasti teistelgi võtta ette töövarjupäev oma vanema töökohal.
Renata
Renata käis tööl kaasas ema juures, kes on töötanud BENU apteegis juba 34 aastat, nendest viimased 14 aastat apteegi juhatajana.
Enne apteegis töötamist, 90ndate aastate lõpus töötas Renata ema ravimite hulgimüügifirmas müügijuhina ja Renata käis tema töö juures päris tihti. Toona tegeles ema ravimite hulgimüügiga ja suhtles palju telefoni teel. “Suviti käisin ka ise seal tööl nagu ka paljud teised töötajate teismelised lapsed. Meie ülesandeks oli laos ravimitele ja toidulisanditele eestikeelseid etikette kleepida. Iga kleepsu eest saime 10 senti ja teenisime sel moel suveks taskuraha. Praegu vist teismelisena sellisele tööle ei pääseks ja töötunnid on ka rangemalt reguleeritud,” arutleb Renata.
Kuidas suhtus vanem sellesse, et tahad talle töö juurde kaasa minna? “Väga positiivselt! Tema töö iseloomu tõttu ei saanud ma seal olla küll tervet päeva – kliendikeskne töö nõuab kiirust ja keskendumist,” selgitab ta.
Oma ema töövarjutades märkas Renata, et apteegi juhatajana on emal tegelikult väga suur vastutus: ta peab vaatama, et kõik paberid oleksid korras ning raportid ja töötajate graafikud õigeks ajaks tehtud. “Vabal hetkel vestlesime sellest, mis on aastatega muutunud ja millised naljakad juhtumisi või kliendipöördumisi on apteegis aastate jooksul ette tulnud. Näiteks mõni naljanina tuleb apteeki ja küsib, kas kokaiini saab osta – see olla hea köhimisvastane vahend. Või kas parema jala valuvaigisti on ka müügis. Kliendikeskne töö ei ole kunagi üksluine.”
Ka Renata hindab väga võimalust, mille päev emaga tööl kaasas talle pakkus: “Oli põnev näha, kuidas tema tööpäev välja näeb, ja pisut koos aega veeta. Olles ise täiskasvanu ja töötav inimene on see kogemus sel moel hoopis teistsugune, kui siis, kui ma teismeline olin.” Samuti soovitab ta saadud kogemust kõigile: “Kindlasti tasub uurida, kuidas vanemal tööl läheb või millist tuge võiks talle pakkuda.”
Kaari
Kaari ema on töötanud Mainoris poolteist aastat ja isa Riigikogu kantseleis 18 aastat. Ema praegusel töökohal Kaari varem kaasas käinud polnud, sestap oli kõik eriti uus ja huvitav. “Lapsena käisin sageli ema töö juures, sest tema toonane töökoht ja minu kool asusid mõlemad kesklinnas. Isa töökohas olen varemgi mitmel korral käinud, aga pigem kas ekskursioonil või koos lõunat söömas,” kirjeldab Kaari värsket kogemust ja nendib, et põnev oli vanemate töökohas käia nii lapsena kui ka nüüd täiskasvanuna. “Lapsena tekitas täiskasvanute maailm rohkem aukartust, samas, ega ma lapsena töö sisu kohta nii palju küsinud, pigem uudistasin lihtsalt ringi.”
Ka Kaari ei pidanud kumbagi vanemat kavandatavas ettevõtmises pikalt veenma, jah-sõna tuli kiiresti mõlemalt poolt. Ja see oli hea, sest nii oma isa kui ema töö kohta sai Kaari palju uut ja huvitavat teada. “Ema töö olemusest ja sisust sain rohkem teada ja nägin, kui toredad ja sõbralikud kolleegid tal on – see on tööelus suur väärtus. Isa töökohal võisin jälgida, kuidas tema algatusel loodud ja hallatav infosüsteem ühte arvutiprogrammi kokku jookseb ja jälgitav on,” kirjeldab Kaari kogutud teadmisi.
Tagantjärele leiab ta, et päev koos vanematega pakkus talle hulgaliselt positiivseid emotsioone ja toredaid mälestusi ning ta soovitab võimaluse korral teistelgi oma isale-emale töökohale üks pikem visiit ette võtta: see annab võimaluse oma vanemat teises rollis näha ja huvitavaid asju teada saada.
Artikkel ilmus 07.03.2024 personaliuudised.ee portaalis https://www.personaliuudised.ee/uudised/2024/03/07/manpoweri-tagurpidi-toolekaasa