Eestlane on sünnipäraselt alalhoidlik ja umbusklik. Kui midagi on tarvis ära teha, siis käärib käised üles ja asub tegutsema. Hammast ja autot me küll ise tavaliselt ei paranda, aga suures vaates oleme viletsad abiküsijad ja kaasajad. Nagu ka kehvad müügimehed ja ostjad.
Globaalsed trendid ei lähe eestlasele eriti korda. Mõtteviis, et teeme kõike ise nullist, on arenenud riikides jäänud maha eelmisesse sajandisse. Pigem leitakse, et ise võiks teha vaid seda, mis tõeliselt hästi välja kukub, lisandväärtust loob ja märkimisväärselt sisse toob. Kui minna veel kaugemale, siis on keskmine maailmakodanik üsna mugav, ta on ümber hinnanud oma töötegemise filosoofia ning müüb oma teenust, mitte ei tee kellast kellani ühe tööandja juures tunde täis.
Miks me siis eestlastena ikkagi mõtleme, et kõike ise tehes saab kiiremini, paremini ja soodsamalt?
Meil on kaks peamist probleemi. Üks on juba nimetatud, ilmselt ajalooline, usaldamatus. Me ei kipu delegeerima ja levinud on mõtteviis, et kui midagi on tarvis hästi teha, tuleb see ise ära teha. Teiseks ei väärtusta eestlased oma aega, kipume arvama, et kõik, mis on ise tehtud, on tasuta käes. Mõtteviisi, et oma metsast toodud küttepuu on tasuta, kanname üle ka töökeskkonda. Vähe on neid organisatsioone, kus hinnatakse iga töölõigu kulutõhusust ja kaalutakse sisuliselt, mida tasub ise teha ja mida teenusena sisse osta. Tihtilugu adutakse probleemi alles siis, kui seda ühte inimest, kes kõik ära teeb, ühtäkki pole.
Tõsi, keerulistes oludes ongi usaldus vaevaline tekkima ja mõnikord võib ka juhtuda, et väline partner teeb asja hoopis hullemaks. Jõuame selleni, et eestlane on ka kehv teenuse ostja. Me teame, et peame kauplema head hinda, aga ei adu alati piiri, kust see ei taga enam head teenust. Lisaks tähendab ostmine läbirääkimist paljude detailide üle, millest vaid üks on hind. Kui keskendume rahale, on oht osta midagi, mida üldse plaanis polnud. Kui ebaõnnestume, siis kirume, et maksime, aga vastu ei saanud midagi. Ja teeme edaspidi jälle ise. Õnneks on isegi riigihangetel hakanud jää tasahilju liikuma ja riik saab plusspunkte selle eest, et aina enam hinnatakse ka pakkumise sisu, loovat lähenemist ja töötegijate kogemust.
Paraku on kõige isetegemine ebatõhus ja pikas plaanis jätkusuutmatu, eriti riigis, kus inimesi on vähe. Me ei jõua kunagi põhjamaadega samale pulgale kui hindame oma töötunni nii madalaks, et teeme põhitöö kõrvalt kõikvõimalikku muud ka. Kui personalijuht alustab iga päeva sellega, et mõni töölõik on maas, sest tööd tegevat inimest ei ole, ei saa ta kunagi keskenduda sellele, milleks ta on tegelikult palgatud, sest kustutab jooksvalt tulekahjusid.
Oleme viimastel aastatel liikunud kriisist kriisi, mis annab soodsa pinnase arenguks. See paneb analüüsima ja mõtlema, kuidas teha teistmoodi, olla senisest tõhusam. Töötajate defitsiit on nii äraleierdatud plaat, et keegi ei viitsi seda enam kuulata. Eestis ei koolitata piisavalt spetsialiste, nõrk on nii kvaliteet kui kvantiteet. Klassikalise värbamise asemel ostetakse inimesi üle, aga töötajaid see turule juurde ei too ja organisatsioonid on näiliselt väljapääsmatus olukorras. Siinkohal ongi aeg mõelda, kas võiks teha asju ebaeestlaslikult – keskenduda põhitegevusele, küsida professionaalidelt abi ja osta sisse neid töölõike, mis ei kuku endal hästi välja, aga mitte soodsama hinna, vaid parema tulemuse pärast.
Koostööpartneriks tasub valida vaid see, kel on kogemus, silmaring ja teadmised. Kindlasti peaksid klappima ka väärtushinnangud. Ülesandepüstitus ei saa olla praeguses turuolukorras jäik, mida rohkem paindlikkust ja valmisolekut uutmoodi tegemiseks, seda parem saab tulemus. Kindlasti tasub küsida kontrollküsimusi ja tingida hinda. Mida vähem teab võimalik partner lahendamist vajava probleemi sisu ja detaile, seda kallim on tõenäoliselt tema esimene pakkumine, sest erinevalt mütsiga lööjast arvestab ta sinna kõikvõimalikud kaardistamata riskid. Ja mis peamine – tuleb leida üles ebaeestlaslik usaldus, et üheskoos väljapääsmatust olukorrast väljapääsu poole rühkida.
Osta arukalt!
- Analüüsi alati hoolega, mida on mõistlik ise teha ja mida sisse osta. Arvesta, et ka sinu tööl on hind, ka siis kui see tuleb tasustamata ületundide arvelt.
- Küsi esmalt nõu (see on reeglina tasuta) ja alles seejärel hinnapakkumisi. Küsi nõu ja pakkumisi firmadelt, mis asuvad sinuga samas väärtusruumis.
- Kuula ära müüja soovitused, mõnikord saab vähema raha eest rohkem kui ülesandepüstitust natuke muudad.
- Kui saad hinnapakkumise, siis kauple. Aruta müüjaga sisuliselt läbi, mida nii hinnas kui töös kärpida saab ja tasub.